Valgu bioväärtus

Paljud koeraomanikud, eriti vastsed koeraomanikud pööravad koeratoitu valides suurt tähelepanu toidu valgusisaldusele. Mõnikord on see peaaegu et ainsaks kriteeriumiks toidu headuse üle otsustamisel. Ja ikka nii, et mida rohkem valku seda parem toit. Nii lihtne see aga pole. Üsna oluline on valgu koguse kõrval silmas pidada ka valgu kvaliteeti e. bioväärtust. Bioväärtuse määrab ära valgu allikas e. see millest toit on tehtud.

Täiskasvanud koera toidu optimaalne valgusisaldus on üldjuhul 18 – 23 %. Sõltuvalt eluviisist, vanusest ja füsioloogilisest seisundist on vajadus sageli suurem. Kõigest lähemalt allpool.

Õige koguse toiduvalkude saamine toiduga on äärmiselt vajalik seetõttu, et valgud on unikaalsed ja asendamatud toitained ning pikaajalised valguvarud organismis puuduvad. Valkude asendamatus võrreldes teiste toitainetega avaldub nende rohketes ja erilistes ülesannetes organismis.

TOIDUVALKUDE ROLL ON ORGANISMI AMINOHAPETEGA VARUSTAMINE

Valgud moodustuvad aminohapetest. Valkude ainevahetus seostub lahutamatult aminohapete omaga. Lähtuvalt aminohapete sünteesist, jagunevad organismid prototroofideks ja auksotroofideks. Esimesed on võimelised ise sünteesima kõiki oma elutegevuseks vajalikke aminohappeid. Auksotroofid (ka inimesed ja koerad) on evolutsiooni käigus minetanud teatud aminohapete sünteesivõime. Neid asendamatuid aminohappeid peab meie organism kindlasti toiduga saama. Normaalne toitumine eeldab seda, et asendamatud aminohapped on igapäevases toidus olemas. Valkude ehitusüksustena kasutab organism 20 aminohapet. Neid nimetatakse põhiaminohapeteks.

Valkudel on organismis terve rida ülesandeid (ensümaatiline funktsioon; bioregulatoorne funktsioon; retseptoorne funktsioon; ehituslik funktsioon; kaitsefunktsioon; transpordifunktsioon jne.). Samas laguneb ööpäevas teatud hulk kehavalke. Samapalju ka sünteesitakse, et säiliks tasakaal. Järelikult kehavalgud uuenevad pidevalt. Valkude uuenemiseks vajalikud aminohapped saadakse metaboolsest vabade aminohapete fondist, mille ühe, äärmiselt olulise osa moodustavad toiduga saadud aminohapped.

TÄIS- JA VÄHEVÄÄRTUSLIK TOIDUVALK

Toiduvalgud jaotatakse asendamatute aminohapete sisalduse ja vahekorra põhjal täis- ja väheväärtuslikeks. Täisväärtuslikud valgud sisaldavad asendamatuid aminohappeid organismi vajadustele vastavates hulkades ja sobivates vahekordades. Täisväärtuslikud on loomse päritoluga valgud: muna, piima, kala ja liha valgud. Väheväärtuslikud valgud on sellised, kus asendamatutest aminohapetest puudub kas üks või rohkem. Sellised on enamus taimseid valke: terade, kaunviljade, pähklite ja seemnete valgud. Segatoidus loomsed ja taimsed valgud täiendavad üksteist.

MILLINE ON ORGANISMI VALGUVAJADUS?

Valguvajaduse hindamiseks määratakse nii valgu kogus kui ka tema kvaliteet e. bioväärtus. Väga oluline on arvesse võtta mõlemat.

Valgu kogus. Valgu hulka vaadeldakse kui organismile eluks vajalikku üldist valgukogust. Tarbitava valgu kogus sõltub otseselt ka konkreetse toiduvalgu aminohappelisest koostisest e. bioväärtusest.

Konkreetse isendi toiduvalkude vajadus sõltub mitmest faktorist, millest tähtsamad on: organismi kehakaal, sugu, vanus, füsioloogiline seisund, kehaline aktiivsus, lihasmass jne. Tiinuse ja imetamise ajal on organismi valguvajadus suurenenud. Kutsikate absoluutne valgutarve arvestatuna grammides kehakaalu kilogrammi kohta on küllaltki suur. Kasvav organism ja suuremat füüsilist koormust taluv organism vajab toidus rohkem valku.

Joonis 1. ” Loomse valgu kvaliteedi hindamise tabel”

Valgu bioväärtus. Valgu väärtus sõltub temas leiduvate asendamatute aminohapete sisaldusest ja organismile sobivast vahekorrast, järelikult valguvajaduse lõplik väärtusmõõt rajaneb kvaliteedil. Sobiva aminohappelise koostisega valke on toiduks vähem vaja võrreldes väheväärtuslike valkudega. Seega kõrge bioväärtusega valku sisaldava toidu päevane vajaminev kogus on väiksem ja organismist eemaldatavate jääkainete (väljaheidete) kogus on väiksem. Standardvalguks on võetud täisväärtuslik munavalk, mille väärtus on võrdsustatud 100-ga. Teisi toiduvalke võrreldakse munavalguga, arvestades neis leiduvate asendamatute aminohapete suhtelist sisaldust. Näiteks on lõhekala valkude bioloogiline väärtus  ligikaudu 94 %, mis on väga kõrge näitaja võrreldes teiste loomsete valkudega (Vt. joonis 1”Loomse valgu kvaliteedi hindamise tabel”).

Koostanud Tõnis Mandel.

___

Kasutatud kirjandus:

Urmas Kokassaar; Tiiu Vihalemm; Mihkel Zilmer ”Õige toit” Tartu 1999